See kapp oli kunagi minu tütre Grete oma. Ta seisis tema esimeses toas ajal, kui Grete oli umbes viiene – täis väikese tüdruku asju, mänguasju ja lapsepõlve argipäeva.

Tollal, 1990ndatel, oli see kapp täiesti omas ajas. Männipuust, pruuni tooniga lakitud – just selline, nagu tol ajal moes oli.

Aastad läksid. Grete kasvas suureks, tal on nüüd oma kodu, oma elu ja kaks pisikest tütart.

Kapp aga jäi.

Vahepeal rändas see meiega koos kodust kodusse. Aja jooksul muutus ta üsna kulunuks ja kohati ka katkiseks. Viimastel aastatel oli tal tagasihoidlik roll – kolikambrikapp. Spoonist või MDF-ist mööbli puhul oleks see tõenäoliselt olnud loo lõpp.

Koos lastelaste sünniga ärkas aga ellu ka Grete vana kapp.

Kui tegime oma koju mängutoa, oli selge, et mänguasjadele on vaja päris kappi. Ja tundus täiesti loomulik võtta kasutusele just see – kapp, mis on juba ühe lapsepõlve läbi elanud.