Vana mööbli uuendamise puhul kipub kõige rohkem tähelepanu saama lõpptulemus – uus värv või viimistlus. Tegelikult algab töö palju varem.

Meie 1990ndatest pärit kapi puhul tähendas uuendamine kõigepealt selle lahtivõtmist, vanade detailide hindamist, saepuruplaadist osade asendamist männipuiduga ning korralikku parandamist ja lihvimist. Alles pärast seda jõudsime värvimiseni.

Selle kapi taastamine näitas väga hästi ka seda, miks on täispuit vana mööbli puhul nii tänuväärne materjal: seda saab parandada, muuta ja uuesti viimistleda.

Meie kapp nägi esmapilgul välja nagu tüüpiline 1990ndate männipuidust mööbel. Lähemalt uurides selgus aga, et kogu kapp ei olnud täispuidust. Uksed, raam ja suur osa nähtavatest detailidest olid männist, kuid osa siseseinu ja pealisplaat olid valmistatud saepuruplaadist.

Aastatepikkune kasutamine oli jätnud oma jälje nii viimistlusele kui ka konstruktsioonile. Seetõttu polnud mõtet hakata kappi lihtsalt üle värvima.

Üks täispuidust mööbli suurimaid eeliseid tuleb sageli välja alles siis, kui ese on juba aastaid kasutuses olnud.

Täispuitu saab lihvida, parandada, uuesti õlitada, lakkida või värvida. Vajadusel saab kahjustunud puitdetaili parandada või selle järgi valmistada uue. Ja kui mööblieseme välimus enam koju ei sobi, ei tähenda see tingimata, et mööbel ise oleks oma aja ära elanud.

Täispuit annab võimaluse meelt muuta.

Täna võib kapp olla värvitud, aastate pärast võib selle uuesti üle värvida. Õlitatud pinda saab värskendada ning kulunud või kahjustunud puidupinda uuesti lihvida ja viimistleda.

Spoonitud mööbli puhul on võimalused piiratumad, sest nähtav puidukiht on õhuke ja seda ei saa korduvalt sügavalt lihvida. Puitlaastplaadi ja teiste plaatmaterjalide puhul võib kahjustunud või niiskusest paisunud detaili taastamine olla keeruline või ebamõistlik. Komposiitmaterjalide puhul sõltub parandatavus konkreetsest materjalist ja konstruktsioonist.

See ei tähenda, et kõik mööbel peaks olema täispuidust. Küll aga on parandatavus ja muudetavus täispuidu suur eelis, kui soovime mööblit kasutada kaua.

Puidubutiigi puutöömeistrid võtsid kapi osadeks. Nii sai iga detaili eraldi üle vaadata ja otsustada, mida tasub säilitada, mida parandada ning mis on mõistlik hoopis uuega asendada.

Saepuruplaadist osad otsustasime välja vahetada. Nende asemele ostsime männist liimpuitkilbid, millest valmistati kapile uued detailid.

Vana mööbli uuendamine ei tähenda, et iga algne detail peab iga hinna eest alles jääma. Mõnikord annab ühe kehva või kahjustunud osa asendamine kvaliteetse puiduga kogu mööbliesemele hoopis pikema tuleviku.

Kui vajalikud puutööd olid tehtud, algas järgmine suurem töö – vana viimistluse eemaldamine.

1990ndate männipuidust mööblile iseloomulik pruunikas lakikiht oli aastatega küll kulunud, kuid selle eemaldamine nõudis päris palju tööd.

Kui mööbel läheb uue viimistluse alla, on pinna korralik ettevalmistamine üks olulisemaid tööetappe. Meie kapi säilitatavad puitosad lihviti põhjalikult, kahjustunud kohad parandati ja vajadusel pahteldati.

Freesitud uste ja servadega oli tööd rohkem kui suurte siledate pindadega – lihvmasin igale poole lihtsalt ei pääse.

Pärast uute detailide valmistamist ning vanade parandamist ja lihvimist pandi kapp uuesti kokku.

Kui puutöö oli valmis, jõudsime küsimuseni, mille ees seisab ilmselt enamik vana puitmööbli uuendajaid: mida pinnaga edasi teha?

Ühte õiget vastust ei ole. Valik sõltub puidust, mööblieseme kasutuskohast, pinna koormusest ja muidugi sellest, millist tulemust soovitakse.

Õli on hea valik siis, kui puit ise on ilus ja selle loomulikku mustrit soovitakse näha. Õli jätab puidu struktuuri ja iseloomu nähtavaks ning õlitatud pinda saab hiljem hooldada ja värskendada.

Lakk moodustab puidu pinnale kaitsva kihi ning sobib hästi mööblile, millelt oodatakse kulumiskindlust ja lihtsat puhastamist. Lakke on nii matte, poolmatte kui ka läikivaid, seega ei tähenda lakitud pind tingimata tugevat läiget.

Värv on hea lahendus siis, kui mööblieseme ilmet soovitakse põhjalikumalt muuta või kui parandatud ja uued detailid peaksid moodustama visuaalselt ühe terviku. Samuti võimaldab värv tuua vana, kuid hästi säilinud mööblivormi täiesti teistsugusesse interjööri.

Meie kapi puhul oli just see oluline. Vanad ja uued detailid pidid lõpuks moodustama ühe terviku ning kapp pidi sobima lastetuppa.

Tahtsin lastetoa kapile pehmet ja mahedat ilmet ning nii jäi mulle silma Annie Sloani kriitvärvide valik.

Sealt algas muidugi järgmine probleem: milline toon valida?

Mahedaid ja veidi vanaaegse alatooniga värve tundus olevat lõputult ning peaaegu kõik olid omal moel nunnud. Lõpuks jäi sõelale õrnroheline Versailles.

Kapi sisemuse värvisime valge õlivärviga, välispinnale tuli roheline kriitvärv.

Ja siin pean tunnistama, et vähemalt minu jaoks ei olnud kriitvärviga värvimine sugugi nii lihtne, kui võib mõne õpetuse põhjal tunduda. Ühtlase pinna saavutamine nõudis harjutamist ja kannatust. Suurtel siledatel pindadel on iga ebaühtlus näha ning värvi kogus ja pealekandmise viis mõjutavad tulemust.

Valmis mööblieset vaadates jääb kõige rohkem silma uus värv. Tegelikult määras meie kapi lõpptulemuse suuresti kõik see, mis toimus enne värvimist.

Kapp võeti lahti. Kehvemad detailid vahetati välja. Uued valmistati männist. Vanad puitosad parandati, pahteldati ja lihviti. Konstruktsioon pandi uuesti kokku.

Alles seejärel tuli värv.

Uus viimistlus ei paranda kehva konstruktsiooni ega halvasti ette valmistatud pinda.

Värv võib anda vanale mööblile täiesti uue näo, kuid hea tulemuse alus on ikkagi see, mis jääb värvi alla.

• Alati mitte.

  Kui mööbliese on valmistatud väga kehvast materjalist, konstruktsioon on ulatuslikult kahjustunud või parandamine nõuaks ebamõistlikult palju tööd, ei pruugi taastamine olla mõistlik.

  Täispuidust mööbli puhul tasub aga enne loobumist vähemalt uurida, mis kulunud viimistluse, kriimustuste ja kahjustuste all tegelikult peidus on.

  Meie kapi puhul tähendas uuendamine päris palju tööd. Samas jäi alles mööbliese, mis oli olnud meie peres aastakümneid, ning selle konstruktsioon sai mõnes kohas isegi parem kui varem – saepuruplaadist detailide asemele tulid männist detailid.

  Kõige suurem muutus polnudki ehk uus roheline värv.

  Vana kapp sai võimaluse edasi elada.

  Ja läks tagasi sinna, kust tema lugu kunagi algas – lastetuppa.